Blogi

Mures ema: kuidas öelda oma täiskasvanud tütrele, et mine lõpuks ometi tööle?

Tütrel Marial lõppes just esimene ülikooliaasta. Ta on 20aastane, aga ikka mõtleb kui teismeline, kel kooliaasta läbi: mina ei viitsi ega taha tööle minna, vanemad andke taskuraha.

Ta õpib noorsootööd ja muidugi on selles valdkonnas raske midagi leida, kui pole ülikooligi lõpetanud. Samas pakkusin talle välja mõtte, et kandideerigu õpilasmalevasse rühmajuhiks. Maria ütles, et ei viitsi ning palk on ka olematu.

Kuskilt lugesin, et ka suurema kogemuseta on võimalik suvel kruiisilaevade turistidele ekskursioone teha. Marial on inglise keel vägagi suus ja seal saaks kindlasti ka põhipalga kõrval dippi. Ka see ei sobinud, kuna turistide hulgas on palju perverte, kes ligi ajavad ja see amet poleks põnev. Minu mõtted olid otsas.

Abikaasa Rein pakkus Mariale, et tulgu tema logistikafirmasse juulikuuks tööle — sekretär puhkab sel ajal ja Maria saaks nende kohustustega hakkama küll. Mis seal siis ära pole, vastad telefonile, konspekteerid koosolekuid ja nipet-näpet veel. Paraku ei kõlvanud see mõte. Maria ütles, et läheb juuli teises pooles kursusekaaslastega Lätti-Leetu ringreisile. Sinna sõidab ta muidugi meie kulul.
 

Ostsime tütrele kõik, mis ta tahtis

Piinlik tunnistada, aga ma arvan, et mina ja Rein oleme suuresti süüdi, et isegi 20aastasena ei taha tütar veel tööle minna. Ta on ainuke laps ja loomulikult oleme talle võimaldanud, mis vähegi võimalik.

Kui ta lapsena tahtis ilusat ratast, ostsime. Kui kaks aastat hiljem rääkis, et see ratas on juba ajast ja arust, muidugi ostsime uue. Käisime iga aasta vähemalt korra välismaal puhkamas ning Maria taskuraha oli alati suur. Minu ema veel pahandas, miks me ei saada Mariat suvel kuskile marju korjama, vaid poputame teda kalliste linnalaagritega, aga siis sain ma pahaseks. Laps peab puhkama. Nii kujuneski, et ta ei käinud suviti tööl ei põhikoolis ega gümnaasiumiajal.

 

Minu mäletamist mööda on ta vaid teinud pisut tõlketööd, aitas paar aastat tagasi ühe mu tuttava ametlikke kirju eesti keelest inglise keelde tõlkida. Rohkem midagi ei meenu. Nüüd muidugi mu ema noomib veel enam, et kuidas me tütrel ikka kõik kinni maksame. Elamiskulud (ta õpib Tartus), söök-jook ning harrastused. Ma ei julge avalikult öeldagi, palju meil kuus tema peale kulub. Kõige hullem on, et ta võtab seda normina, sest nii on alati olnud.

Jäämegi taskuraha andma?

Saan aru, et ta õppeaasta keskel õppimisele keskendub, aga suvel tasuks midagi muud ka proovida, siis ta saaks aru, mida tähendab ikkagi enda teenitud raha. Hoopis midagi muud, kui teiste kulul elamine. Kui ta praegu töötegemise oskust ei saa, siis millal veel? Kahe aasta pärast lõpetab ülikooli, ta ei saaks ju päevapealt orienteeruda ümber töö peale.

Rein arvab, et ma liialdan ning las tütar puhkab, aga mine tea. Äkki oleme muidu ka viie aasta pärast samas seisu. Las tütar puhkab, anname muudkui taskuraha juurde.

Artikkel on kirjutatud Delfile lugeja poolt (Delfi tunneb artikli autorit).