Ostsime tütrele kõik, mis ta tahtis
Piinlik tunnistada, aga ma arvan, et mina ja Rein oleme suuresti süüdi, et isegi 20aastasena ei taha tütar veel tööle minna. Ta on ainuke laps ja loomulikult oleme talle võimaldanud, mis vähegi võimalik.
Kui ta lapsena tahtis ilusat ratast, ostsime. Kui kaks aastat hiljem rääkis, et see ratas on juba ajast ja arust, muidugi ostsime uue. Käisime iga aasta vähemalt korra välismaal puhkamas ning Maria taskuraha oli alati suur. Minu ema veel pahandas, miks me ei saada Mariat suvel kuskile marju korjama, vaid poputame teda kalliste linnalaagritega, aga siis sain ma pahaseks. Laps peab puhkama. Nii kujuneski, et ta ei käinud suviti tööl ei põhikoolis ega gümnaasiumiajal.
Minu mäletamist mööda on ta vaid teinud pisut tõlketööd, aitas paar aastat tagasi ühe mu tuttava ametlikke kirju eesti keelest inglise keelde tõlkida. Rohkem midagi ei meenu. Nüüd muidugi mu ema noomib veel enam, et kuidas me tütrel ikka kõik kinni maksame. Elamiskulud (ta õpib Tartus), söök-jook ning harrastused. Ma ei julge avalikult öeldagi, palju meil kuus tema peale kulub. Kõige hullem on, et ta võtab seda normina, sest nii on alati olnud.
Jäämegi taskuraha andma?
Saan aru, et ta õppeaasta keskel õppimisele keskendub, aga suvel tasuks midagi muud ka proovida, siis ta saaks aru, mida tähendab ikkagi enda teenitud raha. Hoopis midagi muud, kui teiste kulul elamine. Kui ta praegu töötegemise oskust ei saa, siis millal veel? Kahe aasta pärast lõpetab ülikooli, ta ei saaks ju päevapealt orienteeruda ümber töö peale.
Rein arvab, et ma liialdan ning las tütar puhkab, aga mine tea. Äkki oleme muidu ka viie aasta pärast samas seisu. Las tütar puhkab, anname muudkui taskuraha juurde.
Artikkel on kirjutatud Delfile lugeja poolt (Delfi tunneb artikli autorit).
