Blogi

Kandideerimine unistuste töökohale: TEHTUD! Lotta kogemus.

Juba mitu kuud olen väljakutsete nimekirjas poolteadlikult vältinud rida: “kandideeri unistuste töökohale”. Iga kord tundus, et hetkel pole sobiv aeg või on takistuseks see, et kõik minule huvi pakkuvad firmad on koondunud justkui Tallinnasse. Leppisin sellega, et minu selle aasta plaan on veidi rahulikumalt võtta ja enesearengule keskenduda, kuid siis nägin Facebookis ringlevat töökuulutust, mille peale minu silmad särama läksid. Plaan rahulikult võtta jäi koheselt tagaplaanile ning esimese 24h jooksul tegin põgusa uuenduse oma CV’sse, kirjutasin valmis motivatsioonikirja ja kiri läkski teele. Peale kirja saatmist sain aru, et hetkel ongi just see minu unistuste töökoht.

Tööülesanded ja nõudmised kandidaadile olid justkui täpselt mulle mõeldes kirjutatud. Vaja on nii kastist välja mõtlemist ja loomingulisust, kui ka süsteemsust. Lisaks organiseerimist, kirjutamisoskust, võimalust suhelda ja otsida ka ise koostööpartnereid juurde. Juba selle põgusa ja mittetäieliku ülevaate juures tahaksin küsida, et kas annab enam rohkem minulikku töökohta olla? Ja justkui kirss tordil oli see, et kogu töö keerles elamustemaailma ümber. Ja paremat kinki kui mõni elamus… ma tõesti ei tea.

Ma pole kunagi elus ühtegi motivatsioonikirja nii kiirelt valmis kirjutanud kui seekord. Miski minus käskis selle koheselt ära teha ja seekord ma isegi ei lugenud-kirjutanud seda mitmeid kordi ümber, et lihvi anda, vaid saatsin kohe peale esimest proof readi kirja teele. Ja kui ma selle pakkumise avastasin, põlesin ma nagu säraküünal, samal ajal Udole entusiastlikult oma leiust rääkides. See tundus olevat nii õige töökoht, mis läheb mu huvidega nii üks ühele kokku. Teadsin, et peamiseks komistuskiviks sel teel saab olema mu vanus, sest üks 20-aastane neiu pole just firmade esimene eelistus proffide kõrval.

Oma kahtlustele vaatamata sain ühel õhtul kõne, milles kutsuti mind intervjuule. See tundus minu jaoks nii loomuliku asjade käiguna, et ma ei olnud väga üllatunudki. Vaid siis, kui mainiti, et kandideerijaid oli terve posu, mõtlesin, et mul seekord vedas, kuid mingit närvi sees ei olnud. Vestlusel puterdasin ikka korralikult, aga see selleks. Oma elu jooksul ette tulnud töövestlused olen seni eranditult edukalt läbinud, olgu ametiks piletimüüja või turundusjuht. Ja oma viimased kaks töökohta olen saanud isegi ilma intervjuuta, neist ühes ma siiani ei tea, milline mu ülemus isegi välja näeb. Peale intervjuu aja kokku leppimist avastasin end tegemas nimekirja elamustest ja potentsiaalsetest partneritest, kellega minu valituks osutumisel kindlasti ühendust võtta tuleks, et edasisi koostöövõimalusi arutada. Mõtted sain kiirelt lahti, juba esimese maha istumisega sain mitukümmend ideed kirja. Lõpuks umbes 50-st jäi alles 30, sest peaaegu pooled neist olid mingil moel juba esindatud. Peaksingi neile selle nimekirja edastama, ehk läheb vaja.

cvcopy

Intervjuule sõites püüdsin meenutada tüüpilisi intervjuu küsimusi, millest üks populaarseimaid on “nimeta kaks oma tugevat ja kaks nõrka külge”. Te ei kujuta ette, kui palju ma sellele mõtlesin ja ma ei suutnud leida ühtegi täiesti nõrka kohta, mis selle töö puhul saatuslikuks võib saada. Tavaliselt leiab ikka ühtteist, kuid seekord valitses peas täielik tühjus peale liigse ambitsioonikuse. Kuid tundus, et see töökoht aitaks ka seda isikuomadust rohkem kontrolli alla saada, sest tõesti sellest perfektsemat töökohta ma praegu ei oskaks välja tuua. Ühel hetkel (umbes pool tundi enne intervjuud) meenus, et järgmisel aastal tahan oma õpinguid jätkata ning helistasin Udole: “tead, ma loodan, et mind ei valita sellele töökohale”. Teadsin, et kooli kõrvalt seda suure tõenäosusega teha ei saa ning kartsin, et kui töökoht ka reaalsuses minu ootustele vastab, siis on oht, et lükkan töö pärast ülikooli minekut edasi. Kuna oleksin võinud praegu juba teist aastat bakat teha, siis tundub, et järgmine aasta on tõesti kandideerimiseks viimane aeg, pealegi on eriala ammu valitud ja kirg olemas. Ja tööandja seisukohalt vaadates eeldan, et aastaks ajaks juhtival positsioonil oleva töötaja leidmine pole mõttekas, sest sellele järgneks kohe uus kandideerimine ja uus väljaõppeperiood.

Intervjuul sai juba esimese viie minuti jooksul selgeks, et see töö minu omaks ei saa – just see sama ülikooli-teema tuli mängu. Ka vestlusel kuulsin, et kandideerijaid oli hulgim, kuid mind kutsuti vestlusele oma noorusele vaatamata just tänu suurele kogemustepagasile. Seda enam hakkasin enda saavutusi väärtustama. CV-d lapates märkasin, et lisadesse olen pannud kahe A4 lehekülje pikkuse loetelu minu vabatahtliku töö kogemuste kohta ja seegi on märgatavalt lühendatud nimekiri. Ja lisaks veel saavutused muudes valdkondades ja ongi juba eelis paljude teiste ees olemas. Note to self: never stop achieving.

Kuid see vestlus ei piirdunud vaid viie minutiga. Arutasime põgusalt koostöövõimalusi meie blogiga ja kaalusime ka muid positsioone nende firmas. Kuna paistsin nende meeskonda sobivat, sain endale ka ühe praktikapakkumise, mida pikalt kaalusin (okei, 24h pole just väga pikk aeg, tähtaeg oli lühike). Tegin isegi väikese SWOTi ja plusse oli kolm korda (!) rohkem kui miinuseid, kuid lõpuks otsustasin ikkagi loobuda. Ma ei hakka peamisi argumente välja tooma, kuid see oleks pannud korraliku põntsu nii rahakotile, ajavarudele ja ilmselt ka blogile just tänu 130-le kilomeetrile, mis Tallinnat ja Pärnut eraldab. Kuigi vastu oleksin saanud hindamatu kogemuse, mistõttu veidi sees kripeldab. Ilmselt oleksime leidnud mõlemale osapoolele sobiva lahenduse, kuid ma ei tahtnud asja keeruliseks ajada.

Minu jaoks oli see üsna oluline vestlus, sest sain kinnitust sellele, et olen õigel teel. Ja lisaks pani see mind veelgi enam väärtustama oma seniseid saavutusi, sest need tõesti viivad kaugele. Ma tundsin, et tänu nendele on minu jaoks paljud uksed valla ja eelis tõesti olemas. Samas avanes mulle ka mitu uut ust, mille ma küll ise viisakalt sulgesin, kuid tean, et minule sobiv töö on siin ilmas olemas ja potentsiaali oleks. Olen hetkel 87% kindel, et kirjutan neile peale ülikooli lõppu uuesti ja loodan, et neil on vaba ametikoht olemas. Las see 13% jääb hetkel lahtiseks, sest ilmselt ülikooli ajal leian ka uusi võimalusi ja radu, mis seda protsenti siis vastavalt vajadusele kas suurendama või vähendama hakkavad.

Milline on sinu ideaalne töökoht? Kui hetkel sinna kandideeriksid, mis oleks halvim asi, mis juhtuda saab?

Allikas: Lottudo blogi