Blogi

Minu esimene miljon

Ma pole nii ammu kirjutanud,
Ja tuleb pikk ning depressiivne postitus.

Viimased 20 aastat olen ma mõtisklenud teemal, kelleks saada. Kuna ma olen kärsitu tegutseja tüüp, kes usub, et võitmiseks peab ostma ka pileti, pole ma käed rüpes istunud.
Ma olen teinud sadu teste, lugenud, analüüsinud. Astunud konkreetseid samme.

Näiteks?


ca 10 aastat tagasi läksin uuesti ülikooli. Tagamõtteks, et äkki keegi märkab mind ja kutsub õpetama. Et saan uusi ja huvitavaid tuttavaid. Et tekib uusi põnevaid aknaid, mida avada.
Mõni aasta tagasi õppisin veebiprogrammeerimist. Et äkki olen valel teel ja peaks proovima täiesti uut ja täiesti teistsugust eriala.
Ma olen vabatahtlikult end pressinud kõiksugu ümarlaudadesse ja töörühmadesse. Et saaks ideid, tuttavaid..
Ja nii edasi. Ma võiks neist katsetest kirjutada mitu postitust.

Mitte halligi pole sellest kasu olnud.
Või noh. Kasu on olnud. Olen saanud uusi teadmisi, mida ma reaalselt rakendan. Mu briljantne cv on veelgi briljantsem. Olen veelgi ülbem ja ülekoolitatum. Mu faceebokis on veel 100 sõpra rohkem..
aga mitte keegi ei helista mulle... hei, ma just mõtlesin sulle, tule ja teeme ühe ägeda idee teoks. Ma ise ei tõuse hommikul- ahh, just see ongi mu elu mõte ja karjäär... Ma olen läbipaistev. Mind pole olemas (nali).


Ma ei jõua töö kõrvalt liiga palju panustada. Ma olen liiga arg, et ise lahkumisavaldust anda. Mul on liiga mugav ja hea ja turvaline, et riskida ja üritada. Mul pole mitte kellegi tuge.
Ja ma ei tea mida ma tegelikult tahan.

Nagu olekski mulle ette nähtud, et ma pean elu lõpuni vaevlema identiteedikriisis ja tegema tööd, mida ma oskan aga ei armasta.
Nagu sein oleks ees. Ma ei pääse välja.
Ma olen konkreetses tunnelis ja nii jääbki.

Mingi aeg tagasi lõpetasin ka tööpakkumistele reageerimise, sest sain aru, et vastan nagunii lõpuks ei. Vähemalt ühte asja ma tean. Ma tahan töötada kodus st kontrollida ise oma tööaega ja kulgu. Ja selliseid töökohti rohkem Eestis pole.

Ma olin kaotanud lootuse.  Ja leppinud, et nii on ja jääbki.

Ja siis juhtus korraga 2 asja.
Ülemus teatas, et arutelu all on kodukontori lõpetamine.
Ja samal õhtul lugesin Laura geniaalset blogi.

Ma otsustasin viimast korda proovida.

Ükskõik, kuidas ma arvutasin, sain aru, et sellist sissetulekut nagu mul on, pole võimalik vabakutselisena saavutada. Ja see on ainult raha. Ma peaksin lisaks kinni maksma oma töövahendid, komandeeringud, koolitused ja motivatsiooniüritused. Maksma maksud ja saama tervisekindlustuse.

Palju maksab vabadus? Millest ma olen valmis loobuma?


Kas see, et ma tõuseks igal hommikul säravate silmadega ja unustaks süüa ja magada, sest nii huvitav on...on väärt elatustaseme langust?


Leppisin endaga kokku, et tegelikult pole ma ju teeninud veel eurotki. Proovin. Ja kui on näha, et sujub, siis jõuab otsustada.
Tõlkimisega saan vabalt hakkama ja nipet näpet muud oskan ma samuti. Laura kirjeldus, kuidas sünnivad artiklid tõstis mu vererõhu küll lakke, aga see on ühe teise postituse teema. Ma ju teen seda nagunii. Miks siis mitte lisaks palgale. Ja tulevikus ise.

Tegin endale kõikidesse saitidesse kontod. Olen kandideerinud kahe kuu jooksul ma ei tea mitmele tööle. Parimal juhul saanud vastuseks, et ma ei kvalifitseeru ja ei tohigi kandideerida. Halvemal juhul ei vastatagi.
Ma valetan oma kaaskirja järjest paremaks. Teen tasuta vabatahtlikult tõlkeid ja toimetamisi. neid õnneks lubatakse:)


Aga ca kahe kuu kokkuvõte on ikka seesama. Sein on ees.
Mul on oskused ja mitte keegi ei taha neid.

Lappasin nendes portaalides töökuulutusi, ja äkki hakkas kelluke helisema. Toidufotod. Ma täna ise maksan selle teenuse eest.
Mul on olemas kõik eeldused, et keegi maksaks hoopis mulle.
Maailmas on väga palju inimesi, kes suudavad hästi kokata ja väga vähe neid, kes suudavad neid ka pildistada (hiljem selgus, et see käib ainult Eesti kohta, aga ikkagi).
Ja maailmas on miljon saiti, kodulehte, mis vajavad toidupilte. Isegi tehnikaportaalides on toiduretseptid. ...

Ma sain aru, et tahan kõike liiga vara ja kohe. Selleks, et kandideerida, peab mul olema portfoolio. Selle koostamiseks väga head pildid, nende tegemiseks valik, ja valiku saamiseks on vaja harjutada harjutada.


Läbisin koolituse ja hakkasin harjutama.
Ma olen läbi töötanud keerulise ja põneva mitte-eesti blogimaastiku. Millised blogikataloogid, millised süsteemid.  (kas teate kui lihtne, loogiline ja hea meil on?). Teinud kümneid kontosid ja rakendanud oma olemasolevaid teadmisi. Saanud juurde terve kuhja teadmisi ja infot, kuidas paremini müüa. (St seda, mida ma just teha ei taha)

Ma annan endale aega täpselt aasta.
Aasta pärast tahan ma teenida vabakutselisena vähemalt oma praeguse sissetuleku.
Ja kui siis ei õnnestu, siis.

Ma rohkem oma elus enam midagi uut ei proovi.

 

Kirjutas: Indigoaalane