UUDISED & BLOGI

Vihaste kolleegide välimääraja ehk kuidas tunda tööl ära vihaseid ja manipuleerivaid inimesi

Vägivald ja ahistamine tööl on sama vana nähtus kui töö ise. Seda on laias laastus kahte liiki.

Võimu kuritarvitamine, mida on lihtsam märgata, ehkki tänapäeval on see tavaliselt maskeeritud. Juhid räägivad oma alluvatele näiteks iseseisvusest ja algatusvõimest, kuid nõuavad samas ikka allumist ja sõnakuulelikkust.

Loomuvastane manipuleerimine, mis on salakavalam ja teeb palju kahju. Ohvriga manipuleeritakse nii, et tal kaob selge arusaamine, kellel on õigus ja kellel mitte. Teda jälgitakse, mõõdetakse tema tööaega, kusjuures talle endale ei öelda midagi, mis aitaks toimuvat mõista.

Töökohal on kõige levinum ülemuse vägivald alluva(te) suhtes. Samuti esineb kolleegidevahelist vägivalda, kuid ka seda, et alluvad ründavad ülemust.

Ohvriks võib sattuda igaüks – mingit ohvri viga või haigust ei maksa siin otsida. Küll aga hakkavad ohvrid just endas mingit viga või süüd nägema.

Põhiline ahistamise võte tööl on avatud suhtlemisest keeldumine, välditakse lahenduste otsimist, dialoogi. Nõnda antakse sõnatult mõista, et töötaja on kõlbmatu. Seatakse kahtluse alla tema tegevus ja pädevus üldse. Otsesest suhtlemisest hoidutakse, tehakse ebamääraseid ja üldsõnalisi vihjeid. Kiusatakse – ohvrile antakse ebaolulisi ja alandavaid ülesandeid.

Samuti püütakse ohvrit sundida vigu tegema, ajades teda närvi või pingesse – siis on võimalik teda alandada ja halvustada. Muidugi kasutatakse tööl sageli ka seksistlikku käitumist või lausa seksuaalset ahistamist.

Võimuvõitlust tuleb tööl ikka ette, aga kui see toimub ülemuse ja alluva vahel, pole see võrdne võitlus.

Ahistamise algatajad on veendunud, et neil on õigus ja et inimene ongi ebakompetentne. Teise nõrkuse ärakasutamine on tavaline ja koguni hinnatud võte ärimaailmas ja poliitikas. Mõnes organisatsioonis kasutab juht lausa avalikult ja enda arvates õigustatult vägivaldseid ja ahistavaid võtteid. Põhjenduseks ikka suurem kasum.

Manipuleerijad ja ahistajad oskavad tavaliselt jätta tööl endast meeldiva ja kütkestava mulje. Nad võidavad kolleegide poolehoiu, koguvad enda ümber liitlasi. Kui mõni töötaja ei lase end “värvata”, siis tehakse temast patuoinas, tõrjutakse ülejäänud rühmast eemale, isoleeritakse, kritiseeritakse ja laimatakse. Rühm on ahistaja mõju all ja inimesed jäljendavad teda, olles ka ise oma käitumises küünilised ja lugupidamatud.

Vägivaldne manipuleerija aga ei talu mingit vastuseisu oma võimule, ta püüab teist hävitada ja muudab konfliktse suhte vihavaenuks – sõjaks.

Vägivallatseja vaidluses

Vägivaldne inimene tajub vaidlust (ja suhteid üldse) sõjana. Tema eesmärgiks ei ole soovide ja arvamuste arutamine, teineteise mõistmine või vastastikku kasulike lahenduste leidmine. Tema ainus eesmärk on võita, saada kontroll lõpliku otsuse üle. Ta on veendunud oma arvamuse ja vaadete õigsuses ning vastaspoole rumaluses ja ekslikkuses.

Tal on konfliktide jaoks palju kontrollitaktikaid: sarkasm, naeruvääristamine, ütluste moonutamine, vahelesegamine, autoritaarse tooni kasutamine, mittekuulamine, mittevas­tamine, teise arvamuse naeruvääristamine, teenimatu kriitika, süütunde tekitamine, ohvri mängimine, karjumine, solvamine, ähvarda­mine.

Sellises olukorras on ettevõtte juhtkonna sekkumine või mittesekkumine määrava tähtsusega. Juhtkond teab tavaliselt, kuidas käituda siis, kui töötaja panus ei ole piisav või ta pole pädev. Kuid samas jääb juht hätta sellise töötaja korralekutsumisega, kes kohtleb teist töötajat halvasti.

Soovitused juhile

1. Lõhutud turvalisuse taastamine organisatsioonis võib vahel võtta aastaid, seega tuleb õigel ajal sekkuda.

2. Asjadest tuleb rääkida. Oluline on ka see, kuidas räägitakse: loo niisugune õhkkond, kus julgetakse rääkida ja inimesi ei jäeta oma muredega üksi.

3. Kui juht jääb kõrvaltvaatajaks, võtavad ka teised sellest eeskuju ja ei sekku, kui kedagi ahistatakse. Juht vajab alluvaid, kes usaldavad teda – selleks peab ta aga käituma nagu hea ja õiglane lapsevanem.

4. Vajadusel palka konsultant või superviisor.

5. Kui on selge, et keegi käitub organisatsioonis destruktiivselt, siis tuleb kohe sekkuda.

Soovitused inimesele, keda ahistatakse

1. Ära jää üksi, räägi oma murest lähedastega, sõpradega, nõustajaga.

2. Ära püüa vastu sõdida või vastu manipuleerida – sa ei võida manipuleerijat tema enda relvadega.

3. Oluline on hoopis ennast kaitsta ja võidelda oma piiride eest, mitte kellegi vastu.

4. Sinu võimaluse jätkata selles firmas otsustab tegelikult ülemuse toetus. Kui kiusaja on sinu otsene ülemus, siis otsi tuge kõrgemalt juhilt. Kui sa toetust ei leia, siis lahku sellest ettevõttest – ära jää pikaks ajaks kiusamise ohvriks, sest mida aeg edasi, seda raskem on eneseusku ja isegi töövõimet taastada.

Loe lisaks:

Marie-France Hirigoyen “Moraalne ahistamine”.

Lundy Bancroft “Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed”.

Lundy Bancroft ja Jay G. Silvermann “Vägivallatseja lapsevanemana”.

Lisa 1
Kuidas vägivaldset inimest ära tunda

1. Ta on kontrolliv – ta püüab enda kontrolli all hoida vaidluste käiku ja otsuste tegemist. Tal on järgmised tõekspidamised:

  • vaidlus tohib kesta nii kaua, kuni mul jätkub kannatust;
  • ma pean saama oma tahtmise ja kui sa järele ei anna, oled ülekohtune;
  • mina tean, mis on sinu ja meie mõlema jaoks parim; kui jätkad oma jonni, oled rumal;
    • kui kontroll ja autoriteet kipuvad käest libisema, on mul õigus võtta tarvitusele abinõud, ka vägivald.

    Probleem pole mitte selles, et vägivaldne inimene kaotab oma tegevuse üle kontrolli, vaid see, et ta püüab saavutada kontrolli teise üle.

    2. Ta on teise suhtes lugupidamatu ja peab ennast temast paremaks.

    3. Ta ei tee vahet hoolimisel/lähedusel ja vägivallal. Ta meelest on vägivaldsus tõend sellest, et ta hoolib.

    4. Ta on manipuleeriv, pöörab asjade tähenduse ümber. Ta meeleolud muutuvad äkki ja sageli – te tunnete seetõttu end pidevalt segadusse aetuna. Ta eitab ilmselgelt asju, mida ta teeb või tunneb. Teie teate, mida ta tegi, ja ka tema teab, kuid ta keeldub seda tunnistamast.

    • ta püüab teid veenda, et see, mida tema tahab panna teid tegema, on teile parim;
    • ta püüab panna teid endale kaasa tundma;
    • ta näitab teid või teisi süüdlasena selles, mida ta teeb;
    • ta kasutab segadusse ajamise taktikat: väidab, et mõtlete mõtteid ja tunnete tundeid, mida te ei tunne, ning väänab teie sõnu;
    • ta valetab või püüab teid eksiteele viia selles suhtes, mida ta soovib või millised on tema motiivid;
    • ta ässitab teid ja teie lähedasi üksteise vastu üles, püüdes ise võita teie lähedaste poolehoidu.

    5. Ta pingutab selle nimel, et jätta avalikkuse ees hea mulje.

    6. Ta tunneb end õigustatuna. Ta on meister vabanduste väljamõtlemises ja oma käitumise õigustamises.

  • Ta eitab oma vägivaldset käitumist. Tavaliselt eitab vägivaldne inimene oma tegu isegi siis, kui ta tabatakse otse teolt. Ta jätab mulje, et teine on ebanormaalne või kujutab seda kõike endale ette.

    8. Ta on tugeva omanditundega; tunneb end privilegeerituna.

    Lisa 2
    Miks kipub vägivald tööl ja ka kodus nii kergesti vallanduma?

    Vägivald on iga tegu, mis on suunatud teise inimese vastu: solvamine, vigastamine, valu tegemine. Vägivald on ka see, kui inimene paneb teise käituma niisugusel viisil, nagu too ise ei teeks.

    Tavaliselt on vägivallatseja mees – läbi aegade on ju õigustatud ja isegi seadusega lubatud naistevastast vägivalda.

    Vägivald on kerge tekkima seepärast, et see annab meile palju hüvesid: jõu ja kontrolli, eneseväärikustunde, pingemaanduse, emotsioonide väljaelamise, erutuse, kättemaksu; aitab lahti saada ohvrirollist, kaitseb ärevuse, ebakindluse ja jõuetuse eest; lõpetab arutelud, lahendab olukorra.

    Selleks et üks inimene käituks teistega ülekohtuselt ja julmalt, on vaja tugevaid silmaklappe. Ja uskuge mind – sellised psühholoogilised kaitsemehhanismid on meil kõigil olemas ning vajalikud selleks, et elus paremini toime tulla.

    Ning vägivaldne ja kontrolliv käitumine ei ole seotud inimese tundemaailmaga, vastused peituvad mõtlemises. Vägivaldus on tark ja tulemuslik tegu, mitte mingi vaimuhaigus või isiksusehäire. Kuidagi tuleb ju endale põhjendada vägivaldseid ja teisi alandavaid tegusid, nii et selleks leitakse alati nutikalt tuhandeid vabandusi ja süüdistatakse kõiki teisi, mitte kunagi ennast.

    Vägivaldne inimene suudab tavaliselt teise osapoole endast välja viia ja jätta teistele mulje, et hoopis ohver ise on vägivaldne. Tegu on keerulise, varjatud ja tahtliku käitumisega ning tuleb arvestada, et verbaalne ja füüsiline vägivald ei olegi nii väga erinevad.

  • Viha ja agressioon. Viha on üks neljast põhiemotsioonist koos rõõmu, kurbuse ja hirmuga. Tunded on meie elu loomulikud osad ja neid ei pea alla suruma ega eitama. Viha on vahel oluline enesekaitses ja enese eest seismisel.

  • Agressioon on termin, mis käib nii vägivallateo kui ka emotsiooni kohta. Agressioon tekib vastusena frustratsioonile, see on seotud ka ärevusega ja sellel on ärevusele sarnaseid tunnuseid. Tekib vajadus teistele haiget teha, karistada, solvata. Agressioon on nii bioloogiliselt päritud kui ka sotsiaalselt õpitud.

    Inimene, kes on sageli väga vihane, ei ole veel vägivaldne. Oluline on hoopis see, kui hästi ta oma vihaga toime tuleb, mitte viha hulk. Vägivalla ja vihaga tegelemisel on oluline hea kontakt oma emotsioonidega.

    Vägivald on hierarhiline: mida suurem on süsteemisisene ebavõrdsus, seda rohkem on vägivalda. Vägivald toimub just võimusüsteemides (pere, kool, töö).

    Vägivallatseja käitumine on valdavalt teadlik: ta käitub pigem tahtlikult kui juhuslikult või kontrolli kaotades, kuid tema tegutsemise aluseks olev mõtlemine on üldiselt mitteteadlik.

    Andres Sild on psühhiaater ja psühhoterapeut

Allikas: Director