Blogi > Blogid

Külalispostitus: Jälle töötu, aga põnevil!

Olen teid kindlasti töötuseteemaga täielikult ära tüüdanud, aga mis teha: mulle on oma koha ja tööõnne leidmine praegu oluline teema. Mingil põhjusel olen sel aastal kohanud mitmeid inimesi, kes samuti tööd otsimas või uut karjääri planeerimas. Huvitav on vaadata, kuidas teised oma rada astuvad.

Seepärast räägib täna oma tööelu käänakutest proua P. Mulle meeldib, et ta on endas kindel ja teab, mida tahab!

Külaline kirjutab:

Mul oli lapsena suur unistus saada arstiks.

Miks? Mulle meeldib aidata, olla inimestele suunanäitajaks ja kaasteeliseks. Küllap mõjutas seda soovi ka asjaolu, et lapsena olid mul haiged kopsud. Vanemad ja vanavanemad tegid kõik selleks, et laps terveks saaks. Käisid isegi Leningradis kuulsa kopsuarsti juures, kes soovitanud maalähedasi võtteid, a la laps võiks käia paljujalu kasteheinas ja süüa kasvõi vihmausse – loodus parandab. Ise ma nendest vintsutustest palju ei mäleta. Kasvasin vanavanemate talus, suplesin puidutünni kogutud vihmavees, jõin sooja lehmapiima, aitasin maatöid teha. Muretu lapsepõlv.

Päälinna kooli minnes hakkasin salaja trennis käima, sest sport oli arstide sõnul välistatud ja ma ei tahtnud ema muretsema panna. Lõpuks tuli see ikkagi välja, aga oh imet –  kopsud paranesid iseenesest ja kopsumaht kasvas mühinal. Pärast paari aastat trenni tulid saavutusedki.

Õppisin süvendatult bioloogiat ja hiljem meditsiini, ent arsti minust ei saanud. Kukkusin matemaatika lõpueksamil läbi ja järeleksami sooritamise ajaks oli dokumentide vastuvõtmine Tartu Ülikooli lõppenud. Pärast aastast töötamist läksin õppima õigusteadust ning minust sai jurist.

Pärast kooli lõpetamist töötasin erinevates ettevõtetes. Üheksakümnendad olid pöörane aeg, kus tööl polnud algust ega lõppu ja keegi ei lugenud tunde. Tundus, et kõik on õpitav ja kõik on võimalik. Kiire elutempo, palju üritusi, uusi tuttavaid, põnevaid elamusi. Tutvusin toreda noormehega, kellega abiellusime 6 kuud pärast tutvumist ja tänaseks oleme koos käinud 24 aastat. Tänu tasuvale tööle ostsime oma esimese korteri, aastaid hiljem ehitasime maja ning sündisid lapsed.

Kui otsustasin tagasin tööle naasta, oli minu töökohale võetud alaliselt uus inimene. Alla 3-aastase lapsega vanemal on õigus oma töökohale naasta, kuid juhi jaoks oli see paras peavalu. See oli ehmatus – mis mõttes mind enam ei vajata? Leppisime kokku, et meie teed lähevad lahku.

Õnneks on mu kõrval toetav abikaasa, kes arvas, et mul on pea otsas, käed ja jalad ka – küllap leian midagi, mis meeldib.

Alustasin väikeste laste kõrvalt oma ettevõttega, majandasin, korraldasin. Paraku oli raske leida mõttekaaslast, kellega ettevõtet edasi kasvatada, nii läksin taas palgatööle, taaskord õiguse valdkonda

Kodust kaasa saadud õpetus: kui midagi teed, tee hästi – saadab mind alati. Mulle meeldis minu töö, paraku tuli see sageli koju kaasa, sest kiirete probleemide lahendamisega ei saanud viivitada. Ühel õhtul ütles mu väike tütar mulle: “Emme, Sa armastad arvutit rohkem kui mind!!” See oli kui välk selgest taevast. Tundsin, et murdusin, sest lapsel oli õigus. Sel õhtul vaatasin endasse ja mõtlesin, mille nimel ma töötan? Järgmisel päeval andsin lahkumisavalduse, teadmata, mis edasi saab. 20aastane juristikarjäär sai punkti ja ma pole seda kordagi kahetsenud. 

Eelviimasel tööpäeval aga tuli juhatuse esimees rääkima, et ei saa lasta mul minna, sest ettevõte vajab minu teadmisi ja kogemusi. Analüüsisime võimalusi, mida saaksin samas töökohas edasi teha ja otsustasin asuda tööle uues valdkonnas – riskijuhtimine.

Avanes uus ja põnev maailm. Sain võimaluse aidata inimestel õppida – areneda, et nad saavutaksid rohkem ja vastutaks ise oma teekonna eest.

Aitäh juhile, kes võimaldas pöörata uue lehekülje!

Selle juhi tööstiil ja inimestesse suhtumine on mind väga palju mõjutanud. Ülalt alla juhtimise asemel keskendus ta lahendustele, mis aitaksid eesmärkideni jõuda.

Õppisin temalt, et tööl peab olema arusaadav siht ning oskuste ja ülesannete vahel valitsema tasakaal.  Reeglid ja juhised ei tohi segada tööd, vaid peavad aitama püsida õigel kursil.

Töötajaid tuleb usaldada, andes neile võimalus ise otsustada, kuidas oma tööd teha. Kasulik on kuulata, mida on töötajal öelda, küsida, arutleda. Inimesed peavad nautima oma tööd ja saama õiget tagasisidet, neil peab olema võimalus saavutada edu ja eksida, et eksimustest õppida.

Paraku ühel päeval sai minu juhiks inimene, kel puudus töötajate juhtimise kogemus. Ta oli olnud väga hea spetsialist, ent juhtimiskogemust nappis, seepärast tahtis ta kõike ise otsustada ja kontrollida. Uude ettevõttesse sisseelamise periood võtab aega. Pool aastat hiljem said mul rahulolu pakkuvad  tööülesanded otsa. Jäid vaid rutiinsed tegemised ning kohaloleku kontroll (10 minutit enne kella viit tuleb juht ja vaatab, kas inimesed on kohal). Olin vangis enda loodud töökohal.  Sain küll prisket palka, kuid ei suutnud lihtsalt jalg üle põlve istuda ning juhilt saadud korraldusi täita. Läbirääkimised lahenduseni ei viinud ning otsustasin vahetada töökohta.

Leidsin tööturul sobiva pakkumise, kandideerisin ja osutusin valituks. Jõudsin tagasi südamelähedasse valdkonda, kuid pisut teisest vaatevinklist: mul tuli nüüd meeskonnajuhina koos kolleegidega leida probleemidele lahendusi, et ennetada vaidlusi. Õppisin, arenesin, kasvasin … kuni suve lõpus selgus, et olukord on taas muutunud ning minu töökoht koondati.

Praegu seisan taas teelahkmel otsides uut väljakutset, kus tunnen, et olen vajalik, kus saan edasi anda omandatud kogemus ja oskusi, et aidata kaasa edu saavutamisele. Saan senise kogemuse põhjal öelda, et oskused on õpitavad ja arendatavad. Alati ei ole vaja valmistoodangut, oluline on tahtmine, sära silmades ja soov areneda.

Otsin töökohta, kus on toetavad kolleegid ja mõnus atmosfäär, sõnad ja teod lähevad kokku, valitseb tasakaal oskuste ja ülesannete vahel, reeglid ei sega ja eksimine on lubatud, et õppida oma enese või teiste vigadest ning ausalt jutustatud lood aitavad kaasa õnnestumistele. Kõik hea jõuab kord pärale, isegi väikeste sammudega.

Mulle meeldib R.S. Sharma ütlus “I’m being one of those rare and special human beings – who use the fullness of their talents to do their very best.”

Allikas: Ritsikukodu blogi