Mastodon
Skip to main content
Blogi > Ametid

Kas kasutad juhina teadlikku kuulamist või tekitad ka kuulamatusega töötajates väärtusetuse tunnet?

Kas kasutad juhina teadlikku kuulamist või tekitad ka kuulamatusega töötajates väärtusetuse tunnet?

Sõltumata, mis valdkonnas me tegutseme, tuleb kuulamisoskus meile alati kasuks. Seda enam on kummaline, et see on üks harvemini esinev oskus meis kõigis – paistab justkui, et meile ei meeldi teisi päriselt kuulata, vaid me praktiseerime “ühekõrva”-kuulamist. Ja seda võime praktiseerida nii tööpostil kui ka kodus oma lähedastega.

Ma usun, et väga paljud inimesed võivad öelda, et vanemad ei kuulanud neid lastena, ajades pidevalt oma “joru”. Ja mis see “joru” on? See on nende nägemus asjast – nende nägemus sellest, miks laps niimoodi räägib ja tunneb. Ja muidugi tuleb lapse (või tööl alluva ja kolleegi) rääkimise ajal kuulamise asemel välja mõelda oma vastulauset -näidates, et “mul on tegelikult õigus ja ma kohe räägin Sulle, kuidas asjad tegelikult on.”

MIKS KUULAMINE EI OLE SAGELI PÄRIS KUULAMINE?

Minu jaoks eristab kuulamist päris kuulamisest vastaspoole tunne. Me ise võimegi enda meelest teist inimest täie tähelepanuga kuulata, aga see ei tähenda tegelikult, et teine osapool seda kinnitaks. Selline lähenemine kuulamisele eeldab aga teadlikku empaatia kasutamist – oma “mantli” alt välja tulemist ja enda kõrvalt vaatamist, küsides: “Kuidas minu käitumine ja olek praegu teisele paistab? Mida tema võib hetkel tunda – kas seda, et mul on tema jutu vastu päriselt huvi, või hoopis seda, et räägi kiiresti ära, et siis ma saaksin sulle oma (ja muidugi õige) seisukoha öelda”.

Lihtsalt kuulamine tähendab sageli aga kuulamist selleks, et vastu argumenteerida, et tähtis näida, et võita. Aga võita keda? Ja võita milles? Siin tulevad ilmsiks paljude inimeste ego-probleemid ning alaväärsuskompleksid – meil on vaja teistele näidata, et oleme nendest targemad ja paremad. Ja mitte-kuulamine on läbi aegade olnud selleks väga hea tehnika. Eriti olles jõupositsioonil, nagu juhid seda töötajate suhtes on.

MIKS PÄRIS KUULAMINE MEIE JAOKS NII KEERULINE ON?

Oma vaatluste baasil (nii enda kui teiste peal) olen jõudnud arusaamisele, et kuulamine on alateadlikult seotud meie maailmapildi ja identiteediga (egoga). Ja selleks, et päriselt teist kuulata, peame korraks oma seisukohad, arusaamised ja nägemused kõrvale panema, vaigistama.

Vähem teadlikule inimesele võib see aga väga hirmutav olla, sest kogu tema “mina”-tunnetus (tema identiteet – “kes ma olen”) baseerub sellel. Ja oma identiteedi kõrvale panemine võib vähem teadlikule inimesele tunduda eksistentsiaalse küsimusena: “Kui ma loobun oma seisukohtadest ja kuulan päriselt teist inimest, siis mis minust saab?”

Tegelikult ei juhtu muidugi mitte midagi, sest tegemist on mõttemängudega. Kuna aga meie arusaamine iseendast baseerub nendelsamadel mõtetel, paistabki turvalisem olevat oma seisukohti kaitsta ja teisele ainult selline mulje jätta, nagu teda kuulatakse.

KUIDAS VÄHENE ÜKSTEISE KUULAMINE INIMESTE MOTIVATSIOONI MÕJUTAB?

Kujuta korraks ette olukorda, kus sa püüad kellelegi midagi sinu jaoks olulist rääkida, aga sa tunned, et tegelikult ei lähe see talle eriti korda. Sa näed, et ta on kas mõtetega mujal või tegeleb ta jutu kõrvalt reaalselt millegi muuga – on ninapidi telefonis, arvutis vms. Või sa näed, et selle asemel, et reaalselt püüdagi sinu jutu ivast aru saada, otsib ta kogu aeg oma mälust ja kogemustest kinnitust, et sa eksid.

Kuidas see sind ennast tundma paneks? Mis tunne see on, mis sind sellel hetkel valdab? Mina tunneksin end sel hetkel väga väärtusetuna – ma ei ole oluline, minu mõtted ei lähe talle korda, ma ei ole tema jaoks tähtis.

Motivatsioon tööl ei baseeru aga ainult saaval palgal, vaid selles on palga kõrval väga palju ka psühholoogiat. Ja üheks motivatsiooni tekkimise eeltingimuseks on justnimelt “olen väärtustatud” tunne.

Võttes võrrandist “motivatsiooni” välja ja taandades töötaja-juhi suhte ainult raha teenimisele, muutub nende mõlema töö üsna mõttetuks kokkulepitud tööülesannete täitmiseks. Sellises olukorras keskenduvad mõlemad osapooled masinlikult mingite töölõikude täitmisele, sidumata end selle ülesande või organisatsiooniga emotsionaalselt.

Juhid ütlevad aga, et nad ei soovi inimesi näha selliste (kindlaid liigutusi tegevate) robotite/masinatena, kes end kl 8.30 sisse lülitavad ja kl 17.00 välja lülitavad. Nad soovivad näha neid käitumas inimestena, kes nii oma füüsise kui ka mõtete ja emotsionaalse panusega tööl käivad.

Aga siin jõuamegi tagasi väärtustamiseni – kas need inimesed, kellelt oodatakse rohkem inimlikku suhtumist tööl, tunnevad inimlikku suhtumist enda suhtes? Kas nad tunnevad end väärtuslikuna? Kas nad tunnevad, et minnes juhile midagi rääkima või temalt midagi küsima, kuulab juht teda päriselt tekitades temas tunde, et töötaja on oluline – mul on sinu jaoks aega? Kui ei, muutuvadki need inimesed ajas “robotiteks”. Kui aga jah, tunneb juht ka läbi töötajate käitumise ajas üha enam, et mida me siin koos teeme, on ka töötajate jaoks tähtis.

KÜSIMUSED MÕTISKLEMISEKS JUHILE

1) Kas pead end (päriselt) heaks kuulajaks? Kuidas see väljendub?

2) Kas oled märganud end kedagi kuulates samal ajal midagi muud tehes? Ka mõtlemine millegi muu peale kuulub selle alla …

3) Kas oled aktiivseks kuulamiseks kasutusele võtnud mingi reaalse tehnika, et tulla praegusesse hetke – lõpetamaks kõik muud tegevused? Ühe tehnikana soovitakse hetkeks tähelepanu viia oma hingamisele. Kuna hingamine toimub alati siin ja praegu, siis see on tõhus viis tulla praegusesse hetke, kus vestlus teise inimesega päriselt aset leiab.

 

Allikas: motivaator.ee, Motivaatori asutaja, juht ja koolitaja Kaido Pajumaa